Keskkonnakaitse: otse koolipingist erialasele tööle

Sandra Tšarnetskil mängis suurt rolli praktika Keskkonnainspektsioonis

Hoolimata raskustest leiab teotahteline Räpina aianduskooli lõpetaja tööd ka keskkonnavaldkonnas. Sandra Tšarnetski, kes on pärit Läänemaalt ning keskhariduse omandanud Taebla gümnaasiumis, sai pärast aianduskooli lõpetamist tööle Keskkonnainspektsioonis. Kõike, mida värskelt õpingutel omandatud, saab Sandra rakendada praktikas. Kõige olulisemaks teguriks praegusele töökohale jõudmisel peab noor keskkonnakaitseametnik just seda, et sai teostada oma praktika Keskkonnainspektsioonis. Küsimegi esmalt Sandra käest, kuidas ja mil viisil on ta õpitud teadmistele erialaselt rakendust leidnud ja mis muljed talle koolist on jäänud.

Miks Sa valisid erialaks keskkonnakaitse? Enne 11. klassi ei teadnud ma keskkonnakaitseerialast midagi. Mäletan, et Teeviidal kuulsin sellest esimest korda. Kuna mind on loodus alati huvitanud, siis keskkonnakaitse tundus õige erialana, et ennast looduse alal veelgi arendada. Peale õpinguid tundub, et valisin endale just õige ala.

Sa oled saanud esimesel katsel tööle erialale, mida Räpina aianduskoolis õppisid. Kuidas see õnnestus? Räpina aianduskoolis õppides teostasin oma kaks praktikat Keskkonnainspektsioonis. Peale praktikaid teadsin kindlalt, et soovin töötada tulevikus just seal. Kui kuulsin, et Läänemaa büroo otsib keskkonnakaitseinspektorit, otsustasin kandideerida. Mind kutsuti vestlusele ja umbes nädal peale seda helistati mulle ning õnnitleti töökoha saamise puhul. Ütlen ausalt, et olin väga üllatunud. Arvan, et palju rolli mängis just see, et olin eelnevalt olnud Keskkonnainspektsioonis praktikal.

Räpinas õpitakse keskkonnakaitse erialal väga erinevaid aineid elusloodusest juhtumite menetluseni välja. Millised ained olid su lemmikud? Tegelikult meeldisid mulle kõik ained. Aga kui ikkagi midagi välja tuua, siis lemmikumateks olid zooloogia, loodusfotograafia, keskkonnaalane seadusandlus ja ornitoloogia. Väärib mainimist ka see, et praktilised tegevused olid kindlasti kõige lemmikumad. Räpina aianduskoolis nendest puudust ei tulnud.

Millistest õppeainetest tunned sa kõige rohkem kasu olevat praeguses töös? Kindlasti keskkonnaalane seadusandlus. Lisaks keskkonnakaitse alused, ettevõtlusest tulenevad keskkonnaprobleemid, arvutiõpetus ja geoinfosüsteemid, jäätmekäitlus, atmosfääri kaitse, veekaitse ja puhastusseadmed ning keskkonnaload ja aruanded.

Kuidas Räpinas õppida oli? Alguses oli see mõte veidi hirmutav, sest Räpina on Haapsalust umbes 300 km kaugusel. Kuid samas oli ka põnev, kuna uus koht, uued inimesed ning uus keskkond. Sel ajal ei olnud ma väga Lõuna-Eestis käinud. Räpina aianduskoolis oli suurepärane õppida – kaasaegne koolimaja, mõnus ühiselamu, palju praktilisi tegevusi ja väljasõite. Need 2 aastat, mis ma seal õppisin, möödusid tohutu kiirusega. Kindlasti mängis rolli see, et õpetajad õpetasid oma aineid nii huvitavalt. Lisaks oli meie kursus nii ühtehoidev – lust oli lausa kooli tulla. Räpina aianduskoolis tundsin üle pika aja, et mulle meeldib koolis käia. Soovitan kindlasti kõikidele, kellel on natukenegi huvi looduse vastu ja arvab, et võiks end looduse alal arendada – minge Räpina aianduskooli keskkonnakaitset õppima!

Mida vabal ajal tegite? Vabal ajal avastasime kursakaaslastega Lõuna-Eestit. Käisime looduskaunites kohtades, nagu Piusa koopad, Taevaskoda ning erinevad rabad. Vaieldamatuks lemmikuks sai Meenikunno raba, kus käisime mitmeid kordi päikeseloojanguid nautimas. Samuti jalutasime vabal ajal Räpina peal, eriti Räpina pargis. Suviselt soojal ajal käisime isegi RMK puhkekohtades grillimas. Tänu väljasõitudele, mida õpetajad meile korraldasid, nägime palju kauneid ja huvitavaid kohti, mida tulevikus uuesti külastada.

Oli kursus üksmeelne ja kokkuhoidev? Kursusekaaslased olid ja on imelised inimesed. Meil oli kursusel 4 neidu – kõik Eestimaa eri paigust. Klapp meie kõigi vahel oli koheselt. Kuna meid oli nii vähe, siis kursus oli kindlasti üksmeelne ja ühtehoidev – tegime põhimõtteliselt kõike koos. Kuna meid oli kursusel ainult 4, siis oli meil rohkelt võimalusi õpetajatega väljasõite teha, nimelt käisime autoga praktilisi tegevusi tegemas. Suhtleme siiani omavahel ja saame võimaluse korral ka kokku.

Kuidas näed enda tulevikku? Kas praeguse töö kõrvalt plaanid tulevikus keskkonnakaitse erialal edasi õppida? Tulevikus soovin kindlasti keskkonnainspektsioonis edasi töötada ning lisaks on ka plaanis keskkonnakaitse erialal end täiendada.

 Kõige suuremad praktikaandjad keskkonnakaitseeriala õpilastele on Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon (KKI) ning nende osakonnad vastavalt lõuna regioonis ja Põlvamaa büroos. Igapäevast koostööd tehakse pidevalt ning veel hiljutigi osalesid mõlemad asutused Räpina aianduskooli praktikajuhendajate ühisseminaril, kus käidi kohtumas tulevaste praktikantidega.

Toomas Rebane, KKI Põlvamaa büroo juht rääkis, et inspektsiooni praktikale satutakse küll erinevatesse büroodesse üle Eesti, sest aianduskool on niivõrd tuntud ja hea kaubamärk, mille kvaliteedis ei ole kahtlust. Praktikaaega katsutakse siduda oma pere ja kodukohaga. „Kuna aianduskool ise asub Põlvamaal, siis on põlvamaalaste osakaal koolis suurem ja seetõttu on meil praktikal olijaid vast kõige enam,” leidis Rebane. „Põlvamaa eripära on, et siin saab väga hea kooli, sest meil on keskkonna komplekslubadega ettevõtteid üle kümne, meil on suur piiriveekogu Peipsi ja Pihkva järv, kus me saame praktiseerida ka erinevaid keeli: eesti, läti, vene, inglise, saksa. See kõik teeb meid ainult tugevamaks. Meil on palju loodust ja kaitsealuseid liike ning kaitsealasid. Ka turistide osakaal kasvab, kes käivad siinasuvaid kaitsealasid vaatamas.”

Kui küsida Toomas Rebaselt, millist tüüpi inimesi inspektsioon tänapäeval vajab, siis ütleb ta vastuseks, et keskkonnainspektsioon on ennekõike järelevalveasutus, kus peab olema lisaks keskkonnalastele ja looduseteadmistele ka tugev baas Eesti õigusest, juriidikast. „Selge peaks olema karistusseadustik, haldus- ja tsiviilõigus. Nendel peab oskama vahet teha ja ära tundma rikkumisi. Ma arvan, et kõige lihtsam on sellisel töötajal, kes valdab mõlemat poolt hästi. Õigusaineid peaks juurde õppima ning ainekavasid laiendama, ja selleteemaline arutelu on aianduskooli juhtkonnaga ka peetud.”

Igal juhul soovitab Rebane tulla õppima keskkonnakaitset ka siis, kui esialgu tundub, et tööd sel alal kohe leida ei ole võimalik. „Mina kindlasti õpiks, sest keskkonnavaldkond on niivõrd lai ning see ei jookse mööda külge maha. Kasvõi isiklikus elus, looduses liikudes on neid teadmisi vaja.”

Ka Liivi Inno, juhtivinspektor samast büroost võib kinnitada, et Räpina aianduskoolist saadud teadmistele on hea saada ka praktikat ning ideaalne olekski see, kui praktikaaega veeta inspektsioonis või keskkonnaametis. „Kahe aasta jooksul on õpe koos praktiliste laboritundide ja praktikumiga äärmiselt intensiivne. Teadmised ei jää lihtsalt teadmiseks, vaid kõike saab ka kohe rakendada ning läbi katsuda. See annabki kogemuse.” Inno rääkis, et teab inimesi, kes on läinud pärast kõrghariduse omandamist Räpinasse praktilist poolt omandama ning seetõttu hindab kunagine aianduskooli õpilane ja pikalt inspektsioonis ametis olnud naine seda kooli väga kõrgelt. Ka leiab ta, et Räpina aianduskooli keskkonnakaitse eriala on aasta-aastalt paremaks läinud. Väga hästi osatakse eristada olulist ja vähemolulist, millele tähelepanu pöörata. Väga paljudel õpetajatel on endal praktiline kogemus inspektorina töötamisest, mis on tõeliselt positiivne. „Tore, et antakse just seda kogemust ja teadmisi edasi.”