Legend Külvajale
Legend Külvaja kujust
Rahvasuus on Võhandu jõge nimetatud ka Pühajõeks, sest ennevanasti peetigi seda jõge pühaks ja seostati äikesejumala Piksega. Aastal 1644 kirjutas baltisaksa pastor ja kirjamees Johann Gutslaff, et ümberkaudsed talupered käisid Piksele ohvriande toomas ja põua eest kaitset palumas.
Piksel oli imekaunis tütar, keda austatud jumalus ilmarahva eest kiivalt varjas. Kui isa võimsa mürina ning sähviva välguga ringi tormas , lipsas tütarlaps salaja loodusesse uitama ning teda võis näha jõeveerel jalutamas. See, kellel õnnestus kaunist neiut näha, oli suures ohus, sest nii mõnigi agar ja uudishimulik noormees sai piksetaadilt välgunoolega pihta ning kaotas peale meelemõistusele tulemist kõnevõime. Vaid vähestel õnnestus pajatada mõni sõna piksejumala tütre suurest ilust, kuid sedagi peeti hirmunud inimese jaburaks jutuks.
Aastal 1625, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas Räpina mõisa Rootsi riigi alamale vabahärra Bengt Oxenstiernale, sai alguse tänapäeva jõudnud lugu. Mõisniku poeg oli kuulnud lugu kaunist neiust ning otsustas ühel äikeselisel pärastlõunal oma õnne proovida. Hoolimata teenijarahva hoiatustest, tõmbas hulljulge noormees keebi ülle ning peitis ennast jõe kaldal kasvava suure tamme harude vahele. Kui neiu kaldale ilmus , armus noormees temasse esimesest silmapilgust. Ta haaras tüdruku sülle ja kihutas tulistvalu mõisa poole. Suurte põlispuude varjus peatus ta korraks, vaatas neiule otse silma ning tutvustas ennast. Vapper noormees hakkas piigale meeldima ning nii sai alguse noorte armastajate lugu. Pikne oli juhtunu üle kole kuri ja müristas mitu nädalat jutti. Kohalik rahvas oli hirmunud, sest välgud tabasid igaühte, kes nina majast välja pista julges. Nii mitmedki hooned põlesid maha. Rahvas hoidus mõisast eemale ning keeldus koormist maksmast Talupojad tõid Piksele lepituseks rohkesti ohvriande ja nõudsid, et mõisnik oma poja kauni kaasa isale tagasi annaks.
Ühel ilusal päeval kohtus Pikne pargis oma tütrega. Isa andis talle valida, kas ta tuleb koju tagasi või jääb kivikujuna igavesti parki, meenutamaks kõigile, mis isa keelust üleastumine kaasa toob. Neiu kinnitas, et tema koht on armastatu kõrval. Suures südamevalus ja pettunud isa lõi välgunoolega tütart, kellest sai imekaunis kuju. Hirmvaikseks muutunud pargis kajasid vaid Pikse sõnad, et sellest hetkest alates peab Räpina mõisa ala kandma tema tütrele sobivat mälestus- ning puhkepaiga raskust.
Aja jooksul liikus mõis käest kätte. Riigikordade vahetumise käigus valitses seda vähemalt viis erinevat omanikku, kuid neist kellegi elus polnud suurt õnne ega armastust.
Mitu sajandit hiljem, kui mõis oli riigi valduses ja lugu Pikse tütrest oli ammu unustuse hõlma vajunud, asus 1924. aastal mõisahoones tegutsema aianduskool. Tarkade ning nõudlike õpetajate käe all korrastasid ja kujundasid usinad noored mõisaümbrust, töötasid kohalikel põldudel ning said eluks olulisi aiandusteadmisi. Vana mõisapark oli taas nii mõnegi noore tärkava armastuse vaikivaks tunnistajaks.
Kui 1984. aastal valmis uus koolihoone, kerkis aegade hämarusest välja lugu Pikse imeilusast tütrest. Pronksist kuju paigutati kui meenutus ammustest aegadest uue koolimaja ette. Külvaja nimetuse sai kaunis kuju seetõttu, et kõik, kellel õnnestub kauni neiu seelikusaba puudutada, saavad võluvõime panna kasvama kõik, mida nende käsi puutub.
Vana Pikne külastab meid aeg-ajalt ja valab kaotatud tütre pärast suuri pisaraid, mis kosutavate vihmapiiskadena maha langevad. Asjaolust, et Pikne on räpinlastele andestanud, annab märku see, et pärast esimest äikesevihma puhkevad aianduskooli aed ja Räpina mõisapark õide ning põlispuude lehtede vaikne sahin annab inimestele lootust leida oma õnn ja armastus.
Loo on üles tähendanud Anu Käär 2023 aastal.
Skulptuur Külvaja. Autor Ilme kuld. Foto Kalle Toom.
