Liina Vaht kirjeldab praktikat Saksamaal, Erfurtis, 2005.

Leonardo da Vinci – praktikal Erfurdis 2005

 

Autor: Liina Vaht (22)
Saatev organisatsioon: Räpina Aianduskool
Praktikapartner: Staatliche Berufsbildende Schule 5 Erfurt (Saksamaa)
Eriala: floristika
Projekti number: EE/2005/PL-A-031
                   

Mina olen Räpina Aianduskooli floristika II kursuse õpilane Liina ja minul oli eelmisel suvel, ajavahemikus 05.07-22.07. 2005 a.Leonardo programmi raames, võimalus viibida välispraktikal Saksamaal Erfurti linnas.
 
REISI ALGUS…

Kümnel parimate õpitulemustega floristikat õppival neiul algas sõit Saksamaa poole 5. juuni varahommikul Tallinna bussijaamast, kus me tõstsime oma hiiglaslikud kotid ja kohvrid bussi pagasiruumi ja ise leidsime kohad bussi ülemisel korrusel. Bussipiletid marsruudil Tallinn – Berliin / Berliin – Tallinn olid eelnevalt meie nimedele ette broneeritud ja saime need projektijuhi käest. Samuti ka rongipiletid suunal Berliin – Erfurt ja tagasi.

Mina olin üks õnnelik kümne neiu hulgas. Reis läbi Baltiriikide kulges kenasti, järgmise päeva hommikuks kell 07.45 olime õnnelikult ja ärevalt Berliini bussijaamas. Laadisime oma kotid jällegi bussilt maha ja sealt edasi suundusime jalgsi metroojaama otsima, et metrooga rongijaama sõita. Väiksed juhtnöörid olid meile kooli projektijuhi poolt antud, et kuhu peaksime suunduma ja kuidas linnas liiklema. Saime kenasti hakkama, sest kümnekesi ikka ju hätta ei jää, kuigi enamus meist oli Berliinis esmakordselt. Leidsime metroo, ostsime piletid ja sõitsime raudteejaama. Kohapeal selgus, et meie rongi väljumiseni oli umbes tunnike aega, seni tutvusime jaamahoonega, sest sellist kirevat seltskonda ja kauplemistavasid Eestis mitte kusagil ei kohta. Kui kellaaeg näitas täpselt nii palju, et peaksime rongile astuma, läksime ülemisele korrusele platvormile, ootasime ja ootasime, vaatasime kella, rong peaks ees juba olema…viimasel minutil üks neiu meie seast avastas, et oleme valel pool ja vale väljumisplatvormi juures. Õige rong oli teiselpool. Jooksuga, suuri kompse seljas, õlal ja käes vedades jõudsime napilt rongile.

Vagunisaatja ei tahtnud meid esmalt peale võtta, kuna selgus, et meil oli näpus kogu grupile mõeldud piletite broneeringukviitung, mille eest oleksime pidanud jaamast lunastama piletid, millega sõita, aga kui ta kuulis, et oleme Eestist, siis ta naeratas ja lubas meil otsida omale istekohad. Segadus tekkis „tänu“ ebapiisavale korraldusele meie saatjate poolt!! Kuna meil endil varasemad reisikogemused vastavas olukorras puudusid, ei osanud me ise arvata, et see polnud pilet, millega sõita. Aga see selleks, kõik laabus kenasti. Kuni istekohti otsides selgus, et ainukesed vabad kohad olid suitsetajate tsoonis ja see polnud üldsegi meeldiv – istuda suitsupilve sees.

Üllatustega rongisõit lõppes peale 3 tunnist n.ö. jänesesõitmist, toreda saabumisega Erfurti, kus meid võttis särasilmil vastu nooremapoolne naisterahvas, nimega Elke. Temaga surusime tutvudes kätt ja suundusime tema juhendamisel trammiga meie tulevasse elamiskohta, kus me edaspidi kaks ja pool nädalat kõik koos elasime.

 

TUTVUMINE LINNA, KOOLI JA KORTERIGA

Korter, kus me praktikal olemis ajal elasime oli igati mugav ja kenasti sisustatud. Elasime kümnekesi koos ja tubasid oli meil piisavalt: 4 magamistuba, elutuba, köök, koridor, wc ja vannituba. Ära mahtusime lahedasti, mingeid probleeme ei tekkinud. Söömas käisime hommikuti alumisel korrusel, kus Hr Mülleri (majaperemees) kokk meile söömaajaks kõik vajaliku igaks hommikuks valmis oli pannud. Majarahvas oli meeldiv.

Kool, mis meid vastu võttis, tegi meile väikese üllatuse. Kui esmakordselt kooliga tutvuma läksime, võeti meid vastu prae, tordi ja kohviga. Nii tutvusime sealse kooli direktoriga ja majaga. Meile näidati klassiruume ja räägiti, kuidas neil üldises plaanis õppetöö ja praktika toimub. Meil oli põnev kuulata ja vaadata.

Erfurti linn oli iseenesest selline kena ja kodune. Liigelda oli loogiline, sest enamus ajast sõitsime trammidega. Mis väga meeldis, oli see, kuidas trammiliikluses näidatakse igas peatuses, kuna tramm täpselt kellaajaliselt jõuab. Selle järgi oli väga mugav vaadata ja oma aega planeerida.

 

PRAKTIKAKOHTADE VALIMINE JA TÖÖTAMINE

Järgmisel päeval pärast saabumist, läksime koos Elkega linna peale, et käia läbi kõik kümme praktikakohta, et saaksime igaüks endale meelepärase koha välja valida. Mõned neist kohtadest olid väikesed poekesed, teised jällegi suured aianduskeskused, seega oli valikuvõimalus olemas. Mina otsustasin kätt proovida Floralia Servise Gartenmarkt ettevõttes, mis oli aianduskeskus ja kus oli palju erinevaid taimi, tööriistu, seemneid, kastmistarvikuid, muldasid, potte, nõusid, väetiseid jne.

Iga päev käisin tööl 8-17-ni, selle aja sisse olid arvatud puhkepausid ja lõuna. Minu juhendajaks sai meisterflorist Hr Shanna, kes korraldas ka erinevaid erialaseid üritusi. Temalt õppisin erinevaid tehnilisi nippe ja lilleseadet, koos tegime üheks pulmapeoks kaks pruudikimpu, peigmehe-isamehe rinnanõelad ja autokaunistuse. Kõik see andis mulle inspiratsiooni ja loomingulisust kõvasti juurde. Ka kõigi teiste töökaaslastega sain hästi läbi, ainukeseks probleemiks oli keeleoskus. Mina kahjuks saksa keelt ei oska ja sakslased ei räägi jällegi inglise keelt, kuid kõik laabus, mõistmisega erilisi probleeme ei olnud.

Oma valikuga jäin praktikakoha suhtes rahule, sest sain proovida erinevaid töid, mitte ainult lilleseadet, vaid ka ilupõõsaste pügamist, kastmist, istutamist jne. Lisaks kõigele eelnevale, oli sellel suurel aianduskeskusel olemas seos laomajandusega, mida varem õppinud olen.

Mina võin öelda, et Saksamaalt saadud kogemus tuli igati kasuks. Sest nüüd ei ole enam mingit hirmu võõra maa ja rahva ees, kui võimalus tekib, sõidan esimesel võimalusel taas välismaale tööle ja kasvõi mõneks ajaks pikemalt elama. Sest kogemus ja oskused, mida võõras keskkonnas saad, on hindamatu väärtusega, mis aitab sinu „käekirja“ kujunemisele kaasa ja annab julgust ning enesekindlust näidata, kes sa tegelikult oled, mida sa suudad ja mida tahad.

Kõigile soovitan käia kasvõi korra praktikal välismaal, nii hakkad kindlasti mõistma, mida sellelt erialalt ise ootad ja kaugele jõuda soovid.

 

VAHVAD ETTEVÕTMISED VÄLJASPOOL TÖÖAEGA

Koos Elke kolleegi Uwega käisime külastamas Ega Keskust, kus on erinevad näitused siseruumides ja mitmed erinevad aiad, näiteks jaapani aed. Ka laste peale on seal mõeldud, lõbustusatrebuute oli küllaga. Kõik see oli ilustatud lillepeenarde, lilledest ehitatud loomakujude ja ilupuuvormide ning basseinidega. Üldvaade oli kaunis.

Lisaks käisime laupäeval Elkega linnas laadal, sakslaste kombeid ja traditsioone on nii naljaks vaadata, mis neile aga igapäevane ja tavaline on.

Elke ja Uwega käisime ka ühel õhtul pitsa restoranis söömas, kus itaallased ehtsat pitsat pakkusid.

Omakeskis tegime nädalavahetusel õhtud põnevaks, käies kesklinnas pidustustel, kuna tol ajal oli linnas suurem festival ja igal tänaval peaaegu li ülesseatud väiksem või suurem lava ja esinejaid jagus varaste hommikutundideni. Tegevust jagus meil kõigil küllaga.

Kodustele tahtsime väikseid meeneid kaasa osta, nii tegime väikseid sisseoste igal tööpäevaõhtul, sest poed olid erinevalt Eesti omadest avatud vaid kella seitsme või kaheksani ja pühapäev on sakslastel suur puhkepäev, poed on siis üldse suletud. Nagu Eestis öeldakse: “ Vares ka ei lenda!“

Teisel nädalavahetusel sõitsime Erfurdist rongiga väiksemasse asulasse, kus toimus nn rooside pidu. Seal võisteldi lilleseadete tegemisel, avatud olid kohvikud, rikkalikke sortidega roosiaed ja palju muud põnevat.

Päikest saime ka piisavalt. Pidevalt näitas termomeeter väljas ligi 30 soojakraadi ja päike oli kõrvetavalt kuum, osad meie seast leidsid suure vaevaga linnast nn ranna, väikese tehisjärve, kus vesi oli soe kui supp ja sissepääs rannaterritooriumile oli tasuline.

Kuid ühel reedesel päeval ei pidanud meist keegi tööle minema, kuna meid kutsuti kooli kosmeetikasse. Sealsed õpilased võtsid meid meelsasti vastu ja harjutasid kätt meie peal. See oli lõbus ja mõnus kogemus, olime ju kõik tööd usinalt teinud, näomassaaž, maskid, kreemid ja lõpuks meik olid lõdvestavaks vahepalaks.

 

KOJU TAGASI …

22. juunil hakkasime juba koduseks saanud korterist kotte üksteise järel välja vedama…Kurb oli lahkuda!! Majaperemees Hr Müller viis meie pagasi autoga rongijaama. Meie käisime eelnevalt koolist läbi, et Elkt, Uwet ja direktorit tänada, et nad tagasid meie meeldiva siinviibimise. Jällegi oli meile koolikokk valmistanud maitsva maasikatordi vahukoorega. Kinkisime omaltpoolt mõned meened, mis me Eestist kaasa olime toonud. Sõime ja muljetasime. Ka meile öeldi vastu siiraid ja häid sõnu, tänati, et kenasti hakkama saime ja kutsuti meid tagasi endile külla.

Edasi liikusime trammiga raudteejaama, kus meid ootasid ees meie kõigi kotid. Elke surus kõigiga hüvastijätuks kätt, astusime rongile ja algas meie kojusõit. Veidi üle kolme tunni veetsime seekord mugavalt rongis istudes, nautisime imelist loodust läbi rongiakna ja rääkisime omakeskis , kui kurb lahkuda oli.

Berliini jõudes oli teekond täpselt sama nagu tulleski. Metroo-bussijaam. Bussijaamas tuli jällegi aega parajaks teha ja oodata kuna tuleb ette buss, mis meid kodumaale sõidutab. Ootamine venis maru pikaks, selle aja jooksul jõudsime tutvuda kohalike Prantsuse päritolu noormeestega ja veidi juttu ajada. Lõpuks kui vaatevälja ilmus sinivalge EuroLines buss, millel kleeps Welcome To Estonia, siis hüppasime ülirõõmsalt pingilt püsti ja kilkasime, kuna tükike Eestimaad oli meie juurde tulnud. Kui bussiuks avanes ja reisisaatja ütles selges eesti keeles: “Tere päevast!“ , oli meie rõõm veelgi suurem, sest olgem ausad koduigatsus oli juba ligi tikkunud ja koju tahtsime kõik väga saada.

Eesti piirile jõudes olime rahulolevad. Meeldiv reis oli seljataga, ees ootasid aga sõbrad/tuttavad, pered, neile saime nüüd kõigest läbielatust korduvalt jutustada.

Kodus on hea ja turvaline. Kõik on teada ja käe-jala juures. Kui arvata, et nii ongi hea, siis kindlasti tegelikult eksid. Võimalusel tuleb alati minna ja maailmas ringi vaadata…Iga väikseimgi seiklus tuleb sulle varem või hiljem elus kasuks. Tunned, et näed, seda ma juba tean sellest ajast, kui käisin seal…Näed, et kõik polegi elus vaid roosat või rohelist värvi, võib ka triipe ja ringe leida, kui hästi otsida. Mõtled, et oled võimeline enamaks kui seni arvasid. Julged innustada tänu oma kogemustele teisi, nii teed head endale ja teistele, avades ehk võimalused suure tuleviku heaks…

Kõige sellega tahan öelda, et pole tarvis karta, olla tagasihoidlik ja kahtlev. Kui on võimalus, tasub ennast proovile panna. Ja Leonardo programmiga pole ka mingit riski, et sa oleksid üksi võõral maal või sa ei saa hakkama, sellist võimalust lihtsalt pole! Kõik on väga hästi korraldatud, et praktikant saaks hea erialase kogemuse, mis tuleb kasuks edaspidi töötades või välismaal veelgi oskusi täiendades.

Arvan, et Leonardo da Vinci programm on igati tänuväärne, sest õpilased saavad võimaluse praktikat välismaal teostada ning indu ja õpitahet juurde, nii tulevad ka meie koolidest tublimad ja teotahtelisemad noored tööinimesed, kellel on juba kogemused nii kodu kui välismaalt.